EKKÜ kirjandivõistluse pilootprojekt on lõppenud
EKKÜ keskjuhatus on pikka aega püüdnud enda jaoks lahti mõtestada kodukultuuri mõistet. Aga kuidas suhtuvad kodusse Eesti noored inimesed, mis on neile tähtis, kas on tõesti nii, et kodu on seal, kus on hambahari?
Nõo Reaalgümnaasiumi emakeeleõpetaja Heily Soosaar oli lahkesti nõus appi tulema ning ta sõnastas 10. klassi õpilastele kuus teemat: Mida oma kodust pärandaksin järgnevatele põlvedele?, Vanavanemate (vaimu)vara ja traditsioonid meie kodus, Mis teeb eestlaste kodud omanäoliseks?, Meie kodu erilised ja armsad tavad, "Kodu -- see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb." (J. Viiding), Kodu ühendab põlvkondi ja Kodu kohvrisse? Meieni jõudis viisteist kirjandit, mis olid kõik väga huvitav lugemine. EKKÜ otsusas ära märkida viis tööd.
| Elina Elina on tundliku sõnaseadmisoskusega ja tema kirjand on kirjutatud heas kujundlikus keeles. Eelkõige seadsin selle esikohale sellepärast, et tema kirjandist leiame kõige lähema vastuse küsimusele, mille pärast me üldse seda kirjandit korraldasime – me otsime vastust küsimusele, mis on kodukultuur. Elina kirjutab „Kodud kasvavad koduks märkamatult, päevast päeva, aastast aastasse. Pidevuse läbi. Mõne pilgu, mõne puudutuse läbi. ... Kodu on inimese vaimse sünni häll, esimene ja asendamatu tunnete keel.“ Traditsioonid on tähtsaimad, kinnitab ta George Eliotile viidates: „Minu vanavanemad on mulle täheks taevas ning vanemad lambiks kodus.“ Niisiis on kodu tunnete keel, mis põhineb põlvkondade järjepidevusel ja traditsioonidel. |
 |
Liis
Ka Liisi kirjandist leiab meie küsimusele vastuse. „Kodu muudavad hubaseks ja elamiskõlbulikuks just mulle kallid asjad. See, mida mul esmapilgul ei olegi vaja, kuid mis meenutab mulle midagi. Kodutu inimenegi kannab oma asju alati kaasas. Tal pole küll oma sahvrit, aga tal on oma esemed, mis talle on kallid ja tekitavad igas paigas kodusema tunde,“ kirjutab Liis, pidades samuti tähtsaks traditsioonide osa kodu kujunemisel.
Kadri-Liis
Kadri-Liis otsib vastust küsimusele, kas kodu mahub kohvrisse. „Olgu kohver nii suur kui tahes, kodu sinna sisse ei mahu. Võivad mahtuda küll esemed, mis on kodust pärit, kuid kodutunne sinna ei mahu. Kodutunne on lihtsalt liiga suur ning seda pole võimalik kokku pakkida ja kohvrisse luku taha panna. Kodu on seal, kus on kallid inimesed, kus on mälestused ning unistused.“
Daniel
„Kodu pole pelgalt asjade hoiustamispaik ja koht, kus me käime öösiti magamas,“ kirjutab Daniel. Pragmaatilise noormehena võtab ta kodu kokku nii: „Lõpetuseks võib öelda, et kodu on mõlemat: põlvkondade ühendaja ja lahkuajaja ning eelnevad põlvkonnad on noorte arengus väga tähtsal kohal. Kui põlvkonnad ei saagi varem kokku, siis lõpuks viib neid kokku vanema generatsiooni surm või uue generatsiooni sünd.“
Eelnevatest vähem on juttu otseselt kodust kui kultuurist, küll aga keskendub ta järjepidevusele, mis on olnud tähtsal kohal kõigi õpilaste kirjandites. Selle tajumine on noorte inimeste puhul, vähemalt minu meelest, väga tähtis.
Amina
„Mees on vapruse ja tugevuse esindaja ja naine on puhtuse ja truuduse sümbol.
„Kui mees läheb ülekäte -rikub ta perekonna, aga kui naine läheb hukka - rikub kogu rahvuse.“ (Tšetšeeni vanasõna),“ kirjutab Amina ja see on minu meelest väga hariv.
Oma kodu ja kodukultuuri saame hinnata ainult teiste taustal, ainult teistega võrreldes tunneme ära, mis on meie igioma, selles mõttes oli väga vahva, et kirjutas ka natuke teise taustaga inimene, kuigi ta otseselt meie küsimustele ei vasta.
Kindlasti väärt eraldi tunnustamist.
04. juunil tänas Arvi Altmäe Nõo Reaalgümnaasiumi õpilasi ja emakeeleõpetajat Heily Soosaart ning andis kõigile üle Eesti kauni kodu albumi 2010. Heily Soosaarega jätkame koostööd juba sügisel valmistamaks ette üle-eestilist koduteemalist kirjandivõistlust.
Ene Pajula
pressiesindaja